3 nädal
Kolmandal nädalal ei teinud suurt midagi, oli täiesti tavaline rutiine nädal, hommikul üles, lõuna paiku koju. Peale tööd pole väga jaksu suurt midagi teha, sest väsimus on peal. Praktika koha pealt ütleks nii palju, et muidu pole viga, kuid keelebarjäär annab tunda. Oletasin et sakslased oskavad inglise keelt nagu meil Eestis, kuid tehases ei ole üldse palju inglise keele rääkijaid, mõned üksikud inimesed oskavad keelt nii palju, et saavad kõigest aru mis räägin ja suudavad vastu rääkida normaalselt. Mõned, kes saavad enam vähem aru mis räägid, kuid nad ise räägivad väga puiselt, et endal arusaamisega on raskusi ning suurem osa inimesi seal ei räägi inglise keelt pea üldse. Minu üllatuseks on Osnabrückis väga palju vene rahvusest inimesi ja Amazones töötab väga palju neid, et kui oskaks vene keelt, siis oleks vist mul seal lihtsam suhelda teiste inimestega.
Muidu rohkemat väga ei teinud, nädalavahetusel sai linnas käidud natuke Saksa ööelu nauditud ja kohalikega suheldud. Kohalikest niipalju, et sakslased tunduvad olevat toredad, keegi ei hüppa meile turja, et me välismaalased oleme vaid vastupidi tunnevad rohkem huvi meie vastu ja on abivalmid.
4 nädal
Neljas nädal möödus pea nagu kolmas, kuid nüüdseks oleme täielikult end sisse elanud siin. Linna kesklinna osa on valdavalt juba meelde jäänud, niiet ära eksida on raskem. Tööl läheb tavaliselt nagu eelmistel nädalatel, praktikal tahaks muidugi rohkem teha,näha ja õppida, kuid keelebarjäär on sellel suureks takistuseks, kuid kuidagi saab hakkama. Kuna on neljanda nädala lõpp ja aeg meie hakkab hakkab siin otsa saama, seega kergelt hakkavad mõtted ka kodu peale liikuma, mul eriti Eesti toidu peale, mitte et siin halb toit oleks või midagi, kuid Eesti toit on siiski Eesti toit.
Kolmapäeval kutsuti meid Eduardiga saksa kooli, kus saime paberimajandus korda aetud, ning tutvustati saksa kooli. Käisime mõnes klassis ja rääkisime õpilastega, näiteks kahe saksa elektri eriala õpilasega, kes tulevad mingi projekti raames Eestise kümneks päevaks varsti. Omavahel rääkisime nii õppest, tööst kui ka üldiselt meie kahe riigi vahelistest erinevustest ja sarnasustest. Seejärel nägime ka selle kooli mehhatroonika klasse, mis tundusid olevad väga hästi varustatud ja moodsad, et meie kooli vahendid tundusid selle kõrval olevat antiikajast. Ning peale seda rääkisime veel kahe teise elektri eriala õpilasega, kes tulevad märtsi kuu lõpus Eestisse praktikale viieks või kuueks nädalaks. Neile rääkisime üldiselt Eestist, ja vastasime küsimustele, mis nad teada tahtsid meie riigi ja olude kohta.
Kolmandal nädalal ei teinud suurt midagi, oli täiesti tavaline rutiine nädal, hommikul üles, lõuna paiku koju. Peale tööd pole väga jaksu suurt midagi teha, sest väsimus on peal. Praktika koha pealt ütleks nii palju, et muidu pole viga, kuid keelebarjäär annab tunda. Oletasin et sakslased oskavad inglise keelt nagu meil Eestis, kuid tehases ei ole üldse palju inglise keele rääkijaid, mõned üksikud inimesed oskavad keelt nii palju, et saavad kõigest aru mis räägin ja suudavad vastu rääkida normaalselt. Mõned, kes saavad enam vähem aru mis räägid, kuid nad ise räägivad väga puiselt, et endal arusaamisega on raskusi ning suurem osa inimesi seal ei räägi inglise keelt pea üldse. Minu üllatuseks on Osnabrückis väga palju vene rahvusest inimesi ja Amazones töötab väga palju neid, et kui oskaks vene keelt, siis oleks vist mul seal lihtsam suhelda teiste inimestega.
Muidu rohkemat väga ei teinud, nädalavahetusel sai linnas käidud natuke Saksa ööelu nauditud ja kohalikega suheldud. Kohalikest niipalju, et sakslased tunduvad olevat toredad, keegi ei hüppa meile turja, et me välismaalased oleme vaid vastupidi tunnevad rohkem huvi meie vastu ja on abivalmid.
4 nädal
Neljas nädal möödus pea nagu kolmas, kuid nüüdseks oleme täielikult end sisse elanud siin. Linna kesklinna osa on valdavalt juba meelde jäänud, niiet ära eksida on raskem. Tööl läheb tavaliselt nagu eelmistel nädalatel, praktikal tahaks muidugi rohkem teha,näha ja õppida, kuid keelebarjäär on sellel suureks takistuseks, kuid kuidagi saab hakkama. Kuna on neljanda nädala lõpp ja aeg meie hakkab hakkab siin otsa saama, seega kergelt hakkavad mõtted ka kodu peale liikuma, mul eriti Eesti toidu peale, mitte et siin halb toit oleks või midagi, kuid Eesti toit on siiski Eesti toit.
Kolmapäeval kutsuti meid Eduardiga saksa kooli, kus saime paberimajandus korda aetud, ning tutvustati saksa kooli. Käisime mõnes klassis ja rääkisime õpilastega, näiteks kahe saksa elektri eriala õpilasega, kes tulevad mingi projekti raames Eestise kümneks päevaks varsti. Omavahel rääkisime nii õppest, tööst kui ka üldiselt meie kahe riigi vahelistest erinevustest ja sarnasustest. Seejärel nägime ka selle kooli mehhatroonika klasse, mis tundusid olevad väga hästi varustatud ja moodsad, et meie kooli vahendid tundusid selle kõrval olevat antiikajast. Ning peale seda rääkisime veel kahe teise elektri eriala õpilasega, kes tulevad märtsi kuu lõpus Eestisse praktikale viieks või kuueks nädalaks. Neile rääkisime üldiselt Eestist, ja vastasime küsimustele, mis nad teada tahtsid meie riigi ja olude kohta.
Kommentaarid
Postita kommentaar